Mitte midagi ei juhtu ja ma olen väsinud mitte millestki. Ma ei liigu paigast ja üllatan iseennast sellega, kaua selline asi kestnud on. Mitte miski mind ei rahulda ja mitte miski ei meeldi. Mitte ükski kohustus ei tundu olevat tähtis. Mitte ükski füüsiliselt kättesaadav inimene ei ole abiks mitte millegi juures. Mitte et ma abi küsiks, lihtsalt pole veel leidnud neid tegelasi, kellega kokkusobitumisel kohe klõps! käiks, ja olukorrad, millal abi vajan, ei vajaks seletamist.

Ma elan oma vana elu sellest liiga kaugel olles. Ma olen olukorras, mis mind kummitas Eestiski. Siia tulin, et leida midagi uut: uusi inimesi, uut motivatsiooni, uusi huvisid, enda uusi külgi. Kõik hakkas väga hästi minema kohe algusest, aga ilmselt kiirustasin uudsusega liialt, sest et vähese aja pärast juhtus see, mis nüüd on: jooksin uute kogemuste intensiivsusest kokku. Ja nüüd on mul relapse: olles siin, suhtlen rohkem inimestega oma vanast elust, jättes siinsed täiesti tähelepanuta neid peaaegu ignoreerides. Teen asju, mida tegin varem, ja jumal hoidku, et ma uurin välja, kust snusi saada, sest et siis puurin end nii sügavale oma vana elu igavestesse probleemidesse, et ei oskagi öelda, kas sealt üldse normaalse aja sees välja on võimalik tulla. Ja veel üksinda. Otsin passiivselt viise, kuidas oma innukus tagasi saada. Tehes samas kõike, et jääda oma vana elu mugavustesse.

I am broken.

Ja ilmselt ei suuda sa selle ja eelmise sissekande üldisesse temaatikasse väga hästi sobitada armastuse teemat; ma siis seletan. See tupikuolukord ei lahene minu ega mu Euroopa teises otsas asuvate sõprade pingutuste tagajärjel. Mida sügavamale enda sisse ma poen, seda rohkem sulgen ma end ka armastusele. Rohkem kui kunagi varem. Ja ometigi seisneb paradoks selles, et ilmselt oskab mind sellest tupikust välja tuua ainult mingi armastuse väljendus. Nii et istun siin vaikselt ennast hävitades ja ootan, et juhtuks mingi ilus ime. Kohalik ime. Eestist jõuab minuni hetkel vägagi piisavas koguses armastust. Nagu näha ei ole sellel mu elule suuremat sorti mõju.

you look and find a sacred will
your love runs still your love runs still
cruising through life without a guide
your love runs still your love runs still

as you clear your head papers drift in through the window
finally a change – the decade is over
stepped into a trap don’t you know that life is lethal
as you cry for help you’re happy remember

Tegelikult on see sissekanne ühest inimesest, keda Tumblris tohutult armastan. Tead, on vahel olemas need inimesed, kes, ükskõik kui head või halvad, õnnelikud või õnnetud, on lihtsalt ..tervikud? Noh, tema on selline. Ta õpib inglise kirjandust West Hollywoodis. Rahulik peoloom (ja ma ei tea, millisena sellise kirjelduse järgi võid sina teda ette kujutada, aga minu silmis on ta lihtsalt kangelane). Ta kuulab muusikat, mida ma kirjeldaks kui sophisticated folki, aga no see olen jällegi mina oma probleemidega kategoriseerimise alal. Ja rohkem ma selle noormehe kohta midagi öelda ei oska. Laseb ringi, armastades inglise kirjandust ja kunstiajalugu.

Tavaliselt, kui kohtan selliseid inimesi, kellele niiviisi alt ülesse vaatan, on frustratsioon kiire tulema: I can never be like them. Ma ei kujuta ette miks, aga temaga ei ole nii. Kuidagimoodi annab ta mulle jõudu olemaks parem (väga väärastunud nägemuste kohaselt, aga who the fuck even cares) inimene. Teda ei kõiguta teiste arvamus ja ta on, kuigi sisemiselt igapäevaselt õnnetu, oma koeraga, keda ta oma pereks nimetab (ja ma tean, et see kõlab kurva orvuloona – tegelikult on see tänapäevane Salingeri lugu oma päris perest võõrandumisest), TERVIK.

Ja vaatamata sellele, et sulandun meeldivalt linnapilti, ei ole pealispinna alla piiludes lood kuigi head: ma olen nagu see siirdatud elund, mis algul tundub küll sobituvat hästi, aga siis on ees põhiline küsimus: kas organism võtab teda vastu või mitte. Ja siin minu puhul pole küsimus tegelikult isegi mitte külalislahkuses, millega organism elundi vastu võtab, vaid elundi enda uskumistes, et kui hästi siia organismi üldsegi füüsiliselt sobituda võib.
Mis ma nüüd ütlen. Taaskord enda loodud probleemid. Jääme  siis ootama, kuni elund suureks kasvab ja lõpetab draama tekitamise igasse olukorda, mis nõuab lihtsat usku endasse. Jah. Selle eneseusu puudujääk on meil siinmail pehmelt öeldes päris korralik.

Just praegu tuli iTunesist järjest mitu väga nutmaajavat laulu (Coldplay? Come on.) ja ma rääkisin endaga peeglis päris kaua. Mitte endaga tegelikult. Oma korterikaaslasega, kes kardab nutvaid neiusid. See oli naljakas. Aitas pisaratest üle saada. Aitas jälle aru saada, et nutan eimillegi üle. Lihtsalt mingi pingelangus on selle pisaratevooluga. Ei oska seletada. Koduigatsuseks ei nimetaks, sest et kodus oli ka selliseid hetki. Piiisut teistsuguseid, aga põhimõte oli siiski sama.

See on täiesti mõttetu sissekanne. Lõpetan nüüd. Jätkan oma ilusa muusika kuulamist. Lõpetan nutmise. Lähen magama. Sest et homme 9ks kooli, mingi seminarivärk, millest aru ei saa. Üldse ei viitsi. Magaks igavesti.

Head ööd. Saadan musid maailma peale laiali. Et oleks magus magama jääda.

Ja siiani ei ole midagi sisukat tegelikult väga kurta. Nii et teistele olen, jah, ikka veel seesamune tough enough neiu. Ei taha hakata vinguma murede üle, mis tekivad sellepärast, et ma ise asotsiaalsete kalduvustega olen.

Sest et kui Une-Mati minu juurest lahkub, algab mu viimane päev Eesti pinnal. Ma ei ole enam õnnelik. Ma olen mures ja kurb ja tundetu ja närviline ja masenduses ja laisk ja kõik need teised sõnad, mis näitavad vähegi, et ma ei taha ära minna. Eile oli lihtsalt sittakanti põhjuseid, miks ma ikka veel ära minna tahan. Kurat, mis seal ikka, kaks tundi tagasi oli ka rohkem põhjuseid kui praegu. Praegu on kümme korda rohkem neid, miks minna ei taha.

Ja ma isegi ei viitsi süveneda nende analüüsimisse, nad lihtsalt on, ja ma olen sulgunud ja pinges ja vihane kogu maailma peale ja paradoksina lause esimesele poolele ei taha oma kodu ja inimesi, keda saab kallistada, maha jätta. Ma ei viitsi isegi oma uut salapärast imagot luua, millega ma esialgselt inglasi võluda plaanisin. Elavad üle.

Mul oli vaja see pingelise masenduse keep kuskile jätta, sest et teiste jaoks olen ma siiani see muretu baby I’m tough enough. Miks ka mitte, WordPress, miks ka mitte.

P.S. See tuju on, et kohutavalt tahaks Closerit üle vaadata. Ja nüüd hakkas Damien Rice mängima. Kokkusattumused, kokkusattumused

there will come a time, you’ll see, with no more tears
and love will not break your heart, but dismiss your fears
get over your hill and see what you find there
with grace in your heart and flowers in your hair

Miks hipsterid paljudele ei meeldi? Sest et kellelegi ei meeldi pretentious douche‘id. Iga uuem generatsioon tahab olla eriline. Keegi ei taha olla koopia. Miks sa näitad seda välja rohkem kui teised, kui tegelikult teab igaüks, et ka sinul on see soov?

See on hea, kui meelelahutus leiab aega eluks. Kui paneb tõsiselt mõtlema ja ehitab sealhulgas lõbu oluliste asjade ümber. Tõsisel ja eelistatavalt ka õpetlikul viisil. Kõigest on vaja pausi. Spontaanset, üllatuslikku pausi. Vaatamata kõigele, tuleb lõpuks ikkagi välja, et kas või lühiajaline muutus oli for the best.

Mind paneb veidi muretsema fakt, et kirjutan kirjutada tahtes igale poole peale oma avaliku blogi. Lootusega ekstravertsemaks muutuda sulgun ma aina sügavamale enda sisse.

Seda on juhtunud mul päriselus ühe väga-väga kalli noormehega ja paari olulise neiuga. Ning see on ka sarjades mu kõige lemmikum koht absoluutselt ilma mingi võistluseta. Ja seda ma ütlen mitte lihtsalt, et sõnadega kaunistada nende hetkede tähtsust: see päriselt ka ongi see hetk, millest alates ma tean, et olen armunud tegelasse. See on hetk, millest alates sari muutub minu jaoks millekski rohkemaks kui meelelahutuseks. Päriselus tean ma sellest hetkest, et see inimene on üks minu olulisi verstaposte elus. Sest et tegelikult on enamus verstaposte elus tutvused. Uued inimesed avavad end sulle, ning kõigega, mida sa neilt õpid, teed sa omaenese eluga jälle midagi fantastilist. Elu verstapostidest on 99% inimesed. Ja see on parim tunne maailmas: avastada end hetkes, kui inimene teeb end sinu jaoks lahti.

Kui Barney Stinson võtab ära ülikonna ja House lõpetab kõige ja kõigi mõnitamise, kui Don Draper lubab endal nutta ja Hank Moody pühib hetkeks näolt oma igavese võluva naeratuse. Kui mu hea sõber lõpetab mängimast kõiki nelja eelmainitut ja räägib minuga tõsiselt ja ausalt, ilma mingisuguse teeskluse ja võltsita. Lõpetab olemast see, millisena teised teda näha tahavad, ja räägib minuga asjadest, mis meile olulised on – nii nagu on. Siis ma tunnen ära oma verstapostid, olgu nad fiktiivsed või minust sentimeetrite kaugusel mulle oma saladusi kõrva hingamas.