Mulle meeldib küsimustele vastata. Aga sulle?

What do you think about most? – Endast. Teisel kohal tõenäoliselt seks.
What’s your religion? – Ma usun mingisse jõusse, mis sellisena, nagu ma seda vaimusilmas näen, on midagi magnetjõu taolist, mis viib vajalikud inimesed kokku. See on kõik, mida inimesel üldse kunagi vaja: teised inimesed. Kõik muu on minu arust kas juhuslik või valikuline. Inimesed, kes su eluteele satuvad, eksivad sinna põhjusega ära. Vaata kummituste küsimust.
If you are outside, what are you most likely doing? – Kõnnin mööda tänavaid kiiresti, et mitte jätta turisti muljet, aga samas vaatan igale poole ringi. Linnas naudin ma alati oma ümbrust. Käies mingil tänaval iga päev, uurin ma seda siiski ka absoluutselt iga kord.
Simple but extremely complex. Favorite band? – Endale suudan ma seda sekundiga öelda. Teistele millegipärast mitte. Osaliselt, kuna enamus inimesi, kellega läbi käin, ei tea Interpoli. Osaliselt, kuna Interpol elab mu südamele nii lähedal, et selle mainimine tundub suure paljastusena. Ja ma ei ütleks, et ma avanen inimestele kergelt.
Do you believe in karma? – Absoluutselt mitte.
Are you happy with the person you’ve become? – Üks põhiasju, mida täiskasvanutes hinnatakse, on nende veendumused. Mulle meeldib seevastu enda juures justnimelt avatus uutele vaatenurkadele ja ideedele. Võidakse öelda, et niiviisi olen selgrootu. Ma ise näen end inimesena, kes on võimeline õppima. Ma ei salli oma iseloomu, aga osates oma tegusid analüüsida ja olles suuteline õppima ja muutuma, on mu iseloomuparandus vaid aja küsimus.
Do you believe in ghosts? How about aliens? – Usun, et inimese aju suudab uskuda kõike, mida ta tahab. Mu jaoks ei ole olemas jumalat sellisena nagu inimesed teda tavaliselt näevad, minu aju ei aktsepteeri kummitusi reaalselt eksisteerivate objektidena. AGA. Ma olen täiesti rahulik inimeste suhtes, kes usuvad muid asju. Senikaua, kui neil samuti nagu minulgi oma uskumusest piisab ja nad ei käi ringi ja ei ürita teisi ümber veenda oma arusaamade õigsuses. – Tulnukad? Kindlasti usun. Öeldakse it’s rather selfish to think we’re the only ones out there.
To you, what is the meaning of life? – Elu jätkamine. Lapsed.
Define art. – Harib abstraktselt, õpetab elama. Hea kunst lahutab samal ajal meelt ja/või laseb silmal puhata. Kui ainult lahutab meelt või on ilus, siis harva väärib kunstiks nimetamist.
Do you believe in luck? – Pigem jah.
Do you drive? – Ei. Esiteks, ma olen kogu oma elu ühistranspordiga sõitnud, sõidan ka edaspidi. Teiseks, kui ma teeksingi load, siis ainult selleks, et üksi sõita. Üksi sõites oleks see keskkonnale tohutult kahjulik. Kedagi vedada ma ei taha, kuna mul on paaniline hirm inimeste elude eest vastutamise ees. No ja siis veel üldine hirm tähelepanu puudumise tõttu mingeid märke mitte tähele panna ja seetõttu kedagi tappa.
Do you like the smell of gasoline? – Jah.
What’s your sexual orientation? – Mehed meeldivad. Mehed, mehed ja ainult mehed. Naised meeldivad selles suhtes, et ma naudin ilusaid naisi. Silm puhkab. Vahel naised ikka on nii kuumad, et tahes-tahtmata uitavad mõtted kohatutele asjadele. Mõtlen mis ma mõtlen ilusa figuuriga naisi nähes, aga hingeliselt ei kliki ma naistega sellisel tasemel, et end millekski muuks kui heteroks pidada.
Do you believe in magic? – Magicut on natuke raske defineerida, mulle tuli pähe kaks võimalikku asja, mida selle hulka vahel loetakse, ning nagu näha, nendesse ma igatahes usun. Esiteks. uskumatud kokkusattumused – kui asi on võimalik, ükskõik kui väike tõenäosus on, on ta siiski tõenäosus, eksole. Ja teiseks, füüsiliselt võimalik, aga seni seletamatu asi – loodus on liiga keeruline, et inimene oskaks oma praeguses arenemisjärgus kõike seletada.
Do you tend to hold grudges against people who have done you wrong? – Ei oska. Võin küll mitte suhelda, aga kui nad ise suhtlema hakkavad, ei tee ma minevikust väljagi.
Do you save money or spend it? - Sekundiga läinud.
How many relationships have you had? - Null. Ei ole ise tahtnud, ja mugav on mõelda, et see oli mu enda valik – inimestele mitte segadusseajavaid signaale saata, aga kes teab. Ehk ei olegi ma veel tahetud olnud. Oma praeguses arengufaasis olen olukorraga rahul, aga südamest loodan, et lähiaastatel muutun sellevõrra, et hakkan suhet tahtma. Ma olen alati kuidagi hiljem asjadeni jõudnud kui enamik inimesi.
What’s your favorite animal? - Kass. Täiesti hands down. Kõige ilusam ja targem loom maailmas.
Be honest. Ever gotten yourself off? – Liiga naljakas küsimus, et seda välja jätta. Võid kolm korda arvata.
Are you the kind of friend you would want to have as a friend? - Kindlasti mitte. Mu elu suurim mõistatus: kuidas ma sõpru oman. Ma ei mäleta oma sõpru, ei hakka kunagi ise suhtlema, ei avalda initsiatiivi mitte milleski ja ei oska kinke teha. Samuti olen üldiselt halb valik seltskonda toomiseks – ma ei jäta kunagi head esimest muljet.
You are at the doctor’s office and she has just informed you that you have approximately one month to live. a) Do you tell anyone/everyone you are going to die? b) What do you do with your remaining days? c) Would you be afraid? – Ütlen, aga ainult ühele inimesele. Kui tema mind ümber veenab, et ma teistele rääkima peaksin, mõtlen selle üle. Üldiselt teistele ei ütle. – Alguses ajan korda asjad tööl. Siis lähen reisima. Siis saan olulisemate sõpradega kokku – rääkimata neile midagi, lihtsalt veedame koos aega. Ja siis sõidan kohta, kus üles kasvasin. Tahaks ikkagi lõppude lõpuks kodukohta tagasi tulla. – Ei kardaks. Ei ole midagi karta. Lõpetad poolelijäänud asjad ära ja pole sul enam midagi siin teha. – Kui on lapsed, siis on asi keerulisem. Siis on esimene, ja kui vaja, ka viimane asi, mida selle kuu jooksul teen, see, et teen kindlaks, et mu lapsed kasvavad üles heas kodus ja nii, et neil oleks kõik, mida nad vajavad. Juhul, kui lapsed on suured, siis nendele ütleksin ehk nii nädal enne on surma, kuidas asi on. Siis eeldaksin, et veedame kogu mu allesjäänud aja koos.
You can only have one of these things: trust or love. - Armastus. Mul on peas oma valiku põhjendus täitsa olemas, ei oska sõnadesse panna. Mind hästi ei koti igatahes usaldus, ma võin end keda tahes usaldama panna.
What’s a song that always makes you happy when you hear it? – Shout Out Loudsi “Normandie”.
In your opinion, what makes a great relationship? – Esimese asjana: armastus. Sellest väiksema tähtsusega, aga mis peavad ilmtingimata olema: tahe pühenduda ja suhte ühesugune mõistmine.
Can insanity bring on more creativity? - Kindlasti.
What would you want to be written on your tombstone? - Ei taha maetud olla. Aga kui rääkida teoreetiliselt, siis lihtne:  beloved mother and wife.
If you could press a button and make anyone in the world instantaneously explode, who would it be? - Mitte keegi. Ma ei suudaks kunagi elada teadmisega, et olen võtnud elu.
What would be a question you’d be afraid to tell the truth on?  - Oli siin mõni nädal tagasi selline küsimus, aga nüüd vastus teine, nii et ega hirmu ka alles pole. Rohkem hetkel midagi pähe ei tule.
You just got a free plane ticket to anywhere. You have to depart right now. Where are you gonna go? - New Yorki.
Have you ever thrown up in the car? - Arvestades, et ööd, mis lõpetavad oksendamisega, ei ole tavaliselt meeldejäävad, on see täitsa võimalik.
If the whole world were listening to you right now, what would you say? - Naerataksin. Muud ma teha ei oska.

Mitte midagi ei juhtu ja ma olen väsinud mitte millestki. Ma ei liigu paigast ja üllatan iseennast sellega, kaua selline asi kestnud on. Mitte miski mind ei rahulda ja mitte miski ei meeldi. Mitte ükski kohustus ei tundu olevat tähtis. Mitte ükski füüsiliselt kättesaadav inimene ei ole abiks mitte millegi juures. Mitte et ma abi küsiks, lihtsalt pole veel leidnud neid tegelasi, kellega kokkusobitumisel kohe klõps! käiks, ja olukorrad, millal abi vajan, ei vajaks seletamist.

Ma elan oma vana elu sellest liiga kaugel olles. Ma olen olukorras, mis mind kummitas Eestiski. Siia tulin, et leida midagi uut: uusi inimesi, uut motivatsiooni, uusi huvisid, enda uusi külgi. Kõik hakkas väga hästi minema kohe algusest, aga ilmselt kiirustasin uudsusega liialt, sest et vähese aja pärast juhtus see, mis nüüd on: jooksin uute kogemuste intensiivsusest kokku. Ja nüüd on mul relapse: olles siin, suhtlen rohkem inimestega oma vanast elust, jättes siinsed täiesti tähelepanuta neid peaaegu ignoreerides. Teen asju, mida tegin varem, ja jumal hoidku, et ma uurin välja, kust snusi saada, sest et siis puurin end nii sügavale oma vana elu igavestesse probleemidesse, et ei oskagi öelda, kas sealt üldse normaalse aja sees välja on võimalik tulla. Ja veel üksinda. Otsin passiivselt viise, kuidas oma innukus tagasi saada. Tehes samas kõike, et jääda oma vana elu mugavustesse.

I am broken.

Ja ilmselt ei suuda sa selle ja eelmise sissekande üldisesse temaatikasse väga hästi sobitada armastuse teemat; ma siis seletan. See tupikuolukord ei lahene minu ega mu Euroopa teises otsas asuvate sõprade pingutuste tagajärjel. Mida sügavamale enda sisse ma poen, seda rohkem sulgen ma end ka armastusele. Rohkem kui kunagi varem. Ja ometigi seisneb paradoks selles, et ilmselt oskab mind sellest tupikust välja tuua ainult mingi armastuse väljendus. Nii et istun siin vaikselt ennast hävitades ja ootan, et juhtuks mingi ilus ime. Kohalik ime. Eestist jõuab minuni hetkel vägagi piisavas koguses armastust. Nagu näha ei ole sellel mu elule suuremat sorti mõju.

you look and find a sacred will
your love runs still your love runs still
cruising through life without a guide
your love runs still your love runs still

as you clear your head papers drift in through the window
finally a change – the decade is over
stepped into a trap don’t you know that life is lethal
as you cry for help you’re happy remember

Tegelikult on see sissekanne ühest inimesest, keda Tumblris tohutult armastan. Tead, on vahel olemas need inimesed, kes, ükskõik kui head või halvad, õnnelikud või õnnetud, on lihtsalt ..tervikud? Noh, tema on selline. Ta õpib inglise kirjandust West Hollywoodis. Rahulik peoloom (ja ma ei tea, millisena sellise kirjelduse järgi võid sina teda ette kujutada, aga minu silmis on ta lihtsalt kangelane). Ta kuulab muusikat, mida ma kirjeldaks kui sophisticated folki, aga no see olen jällegi mina oma probleemidega kategoriseerimise alal. Ja rohkem ma selle noormehe kohta midagi öelda ei oska. Laseb ringi, armastades inglise kirjandust ja kunstiajalugu.

Tavaliselt, kui kohtan selliseid inimesi, kellele niiviisi alt ülesse vaatan, on frustratsioon kiire tulema: I can never be like them. Ma ei kujuta ette miks, aga temaga ei ole nii. Kuidagimoodi annab ta mulle jõudu olemaks parem (väga väärastunud nägemuste kohaselt, aga who the fuck even cares) inimene. Teda ei kõiguta teiste arvamus ja ta on, kuigi sisemiselt igapäevaselt õnnetu, oma koeraga, keda ta oma pereks nimetab (ja ma tean, et see kõlab kurva orvuloona – tegelikult on see tänapäevane Salingeri lugu oma päris perest võõrandumisest), TERVIK.

Ja vaatamata sellele, et sulandun meeldivalt linnapilti, ei ole pealispinna alla piiludes lood kuigi head: ma olen nagu see siirdatud elund, mis algul tundub küll sobituvat hästi, aga siis on ees põhiline küsimus: kas organism võtab teda vastu või mitte. Ja siin minu puhul pole küsimus tegelikult isegi mitte külalislahkuses, millega organism elundi vastu võtab, vaid elundi enda uskumistes, et kui hästi siia organismi üldsegi füüsiliselt sobituda võib.
Mis ma nüüd ütlen. Taaskord enda loodud probleemid. Jääme  siis ootama, kuni elund suureks kasvab ja lõpetab draama tekitamise igasse olukorda, mis nõuab lihtsat usku endasse. Jah. Selle eneseusu puudujääk on meil siinmail pehmelt öeldes päris korralik.

Just praegu tuli iTunesist järjest mitu väga nutmaajavat laulu (Coldplay? Come on.) ja ma rääkisin endaga peeglis päris kaua. Mitte endaga tegelikult. Oma korterikaaslasega, kes kardab nutvaid neiusid. See oli naljakas. Aitas pisaratest üle saada. Aitas jälle aru saada, et nutan eimillegi üle. Lihtsalt mingi pingelangus on selle pisaratevooluga. Ei oska seletada. Koduigatsuseks ei nimetaks, sest et kodus oli ka selliseid hetki. Piiisut teistsuguseid, aga põhimõte oli siiski sama.

See on täiesti mõttetu sissekanne. Lõpetan nüüd. Jätkan oma ilusa muusika kuulamist. Lõpetan nutmise. Lähen magama. Sest et homme 9ks kooli, mingi seminarivärk, millest aru ei saa. Üldse ei viitsi. Magaks igavesti.

Head ööd. Saadan musid maailma peale laiali. Et oleks magus magama jääda.

Ja siiani ei ole midagi sisukat tegelikult väga kurta. Nii et teistele olen, jah, ikka veel seesamune tough enough neiu. Ei taha hakata vinguma murede üle, mis tekivad sellepärast, et ma ise asotsiaalsete kalduvustega olen.

Sest et kui Une-Mati minu juurest lahkub, algab mu viimane päev Eesti pinnal. Ma ei ole enam õnnelik. Ma olen mures ja kurb ja tundetu ja närviline ja masenduses ja laisk ja kõik need teised sõnad, mis näitavad vähegi, et ma ei taha ära minna. Eile oli lihtsalt sittakanti põhjuseid, miks ma ikka veel ära minna tahan. Kurat, mis seal ikka, kaks tundi tagasi oli ka rohkem põhjuseid kui praegu. Praegu on kümme korda rohkem neid, miks minna ei taha.

Ja ma isegi ei viitsi süveneda nende analüüsimisse, nad lihtsalt on, ja ma olen sulgunud ja pinges ja vihane kogu maailma peale ja paradoksina lause esimesele poolele ei taha oma kodu ja inimesi, keda saab kallistada, maha jätta. Ma ei viitsi isegi oma uut salapärast imagot luua, millega ma esialgselt inglasi võluda plaanisin. Elavad üle.

Mul oli vaja see pingelise masenduse keep kuskile jätta, sest et teiste jaoks olen ma siiani see muretu baby I’m tough enough. Miks ka mitte, WordPress, miks ka mitte.

P.S. See tuju on, et kohutavalt tahaks Closerit üle vaadata. Ja nüüd hakkas Damien Rice mängima. Kokkusattumused, kokkusattumused