jätkuvad armastuslood viljatu maalapi peal
(TUPIK on selle sissekande tegelik nimi. See on footnote eelmisele postitusele. Natuke seletusi.)
Mitte midagi ei juhtu ja ma olen väsinud mitte millestki. Ma ei liigu paigast ja üllatan iseennast sellega, kaua selline asi kestnud on. Mitte miski mind ei rahulda ja mitte miski ei meeldi. Mitte ükski kohustus ei tundu olevat tähtis. Mitte ükski füüsiliselt kättesaadav inimene ei ole abiks mitte millegi juures. Mitte et ma abi küsiks, lihtsalt pole veel leidnud neid tegelasi, kellega kokkusobitumisel kohe klõps! käiks, ja olukorrad, millal abi vajan, ei vajaks seletamist.
Ma elan oma vana elu sellest liiga kaugel olles. Ma olen olukorras, mis mind kummitas Eestiski. Siia tulin, et leida midagi uut: uusi inimesi, uut motivatsiooni, uusi huvisid, enda uusi külgi. Kõik hakkas väga hästi minema kohe algusest, aga ilmselt kiirustasin uudsusega liialt, sest et vähese aja pärast juhtus see, mis nüüd on: jooksin uute kogemuste intensiivsusest kokku. Ja nüüd on mul relapse: olles siin, suhtlen rohkem inimestega oma vanast elust, jättes siinsed täiesti tähelepanuta neid peaaegu ignoreerides. Teen asju, mida tegin varem, ja jumal hoidku, et ma uurin välja, kust snusi saada, sest et siis puurin end nii sügavale oma vana elu igavestesse probleemidesse, et ei oskagi öelda, kas sealt üldse normaalse aja sees välja on võimalik tulla. Ja veel üksinda. Otsin passiivselt viise, kuidas oma innukus tagasi saada. Tehes samas kõike, et jääda oma vana elu mugavustesse.
I am broken.
Ja ilmselt ei suuda sa selle ja eelmise sissekande üldisesse temaatikasse väga hästi sobitada armastuse teemat; ma siis seletan. See tupikuolukord ei lahene minu ega mu Euroopa teises otsas asuvate sõprade pingutuste tagajärjel. Mida sügavamale enda sisse ma poen, seda rohkem sulgen ma end ka armastusele. Rohkem kui kunagi varem. Ja ometigi seisneb paradoks selles, et ilmselt oskab mind sellest tupikust välja tuua ainult mingi armastuse väljendus. Nii et istun siin vaikselt ennast hävitades ja ootan, et juhtuks mingi ilus ime. Kohalik ime. Eestist jõuab minuni hetkel vägagi piisavas koguses armastust. Nagu näha ei ole sellel mu elule suuremat sorti mõju.
