märgade põskede hooaeg

Siis kui mu elu seisab paigal ja midagi tõelist ja sügavat selles ei toimu, tulen ma tagasi magusa valu juurde. See on mu mälestuste ja tunnete väike sahtel, mis paneb mind tundma midagi väga kurvalt ilusat. Ma meenutan vanu sõpru ja lähedusehetki nendega. Ma olen see inimene, kes on seltskonnas üks suur socially awkward penguin, aga kui ma inimesega kord juba kahekesti aega veetma juhtun ja juhuslikult veel temaga ühele lainele satun (mis kahekesti olles ei ole minu jaoks mingi probleem, sest et ma üldiselt olen inimestearmastaja ja leian tõenäoliselt igaühes midagi imetlemisväärset ja head, millele mingitsorti suhe üles ehitada), siis igatahes tekivadki mul inimestega need sügavad sidemed, millele ma magusa valu tekitamise eesmärgil ehk liigset tähendust annan. Tänane magusa valu vajadus viis mind mälestuste osakonnas 2010. aasta juuni juurde, kus ühe sõbra slash vana crushiga sattusime ühel sünnipäeval kahekesti ühte tuppa, kus nii mõnigi tund rääkisime filmidest. Rääkisime oma filmiprojektide ideedest ja see oli nii hea tunne, kogu tema olemusest näha, et mu arvamus on talle oluline. Oma idee seletamisest ma väga ei hoolinud, kuna selline argpüks ma juba olen, et olenemata sellest, kui palju ise oma mõttealgeid armastan, häbenen neid teistele seletades ennast maa alla. Ja eks see muidugi ole üks hea tunne igaühe meelest: sulle kallite inimeste poolt väärtustatud olla.

Teine mälestus peaaegu esimese koopia: sama inimene, sama teema, suveõhtu. Ainult et käes oli aasta 2011 ja juba august. Olime klassikokkutulekul.

Kolmas igatsetud mälestus leidis aset ühel soojal kevadpäeval. Oli 2009. aasta mai lõpp ja ma ei läinud koos klassiõega, keda lihtsalt jumaldasin (kuna ta on ilmselt kõige intelligentsem ja naljakam minuvanune inimene, keda ma tean), koos vene keelde. Läksime jalutama. Rääkisime nii paljust. Äkki ja korraga. Ma olin teda enne alati imetlenud kauguselt, teadmata, kuidas ta minusse suhtub. Kõlab nagu üks labane teenage crush, aga ei ausalt, kui sa seda tüdrukut kohtaks, sa teaksid, millest ma räägin. Erakordne inimene. Igal juhul sealsamas ääretult soojal kevadpäeval tundide ajal me siis jalutasime keset võililli ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja täitsa hea oli aru saada, et sattusin ühele lainele nii suurepärase inimesega.

Neljas mälestus on sõbrast, kes ka praegu päris lähedane, aga siiski oli selles ühes öös nii palju rohkem ilusat. Olime oma klassiõe majas, mis mu lemmikuks majapidude kohaks, ning ma olin tol õhtul halvasti arvestanud oma joomist. Juba õhtu keskpaigaks olin whacked out of my mind, oksendanud ja lamamas keset vannitoa põrandat, kui neiud tulid, mu korda tegid ja voodisse panid. Pisut ma muidugi magasin, aga siis nii tunnikese pärast ärkasin üles. Olin täiesti ärkvel ja tundsin end ääretult hästi (mulle piisab alati lühikesest unest, et halvast joomingust täielikult toibuda). Aga kuidas sa seletad, et tund aega tagasi olid kuskil põrandal aelemas surmaagoonias ja nüüd on kõik hästi? Inimesed ei tavatse asju uskuda, ning mind oleks kohe tagasi voodisse saadetud, pidades mu juttu alkoholi ülejääkide sümptomiks. Niisiis passisin seal üksi voodis, vahtisin lakke ja igatsesin und. Ja siis tuli tuppa seesama kallis sõber. Istus mu voodi kõrvale ja me rääkisime. Nii tohutult hea oli mitte raisata neid väga reipaid tunde, mil ükskõik kes muu oleks ikka veel eeldanud, et ma varsti uuesti oma sisemused välja öögin. Võib-olla oli see lihtsalt see tunne, et ta oli see ainuke, kes mu juurde üldsegi tuli ja uskus mind, kui ütlesin et mul on parem ja et ma pigem räägiks, aga võib-olla olid meil käsil tõepoolest jutud, mis tähendasid pisut rohkemat kui muidu. Igal juhul, mis iganes põhjusel nii on, aga see ebamäärasevõitu mälestus on üks mu lemmikumaid kõigist neist, mis meid temaga praeguseks seovad. Hommikul ärgates leidsin sõbra enda kõrval voodis mõnusalt unes nohisemas.

Kõik need armsad killud mu minevikust on vaidlemata magusad, aga valu tekitavad nad mulle sellepärast, et nad olid nii täiuslikud. Osade mälestuste suhtes ei ole ma kindel, kas neid inimesigi veel kunagi näen ja kui näengi, kas me klikime ikka veel samu kohti pidi. Ja osade suhtes ma kardan, et äkki need olid hetked, millele mõjusid tuhat ja üks õigel ajal õiges kohas toimunud juhuslikku sündmust, äkki see pole nende suhete tõeline väljendus, vaid igaüks neist on kõigest once in a lifetime maagiline hetk, mille sääraseid enam ei tule.

Sa tead, et rohkem kui midagi muud elus väärtustan ma elu enda imet. Osad inimesed ei näe, kui kallis on kõik see, mis neil on ja on olnud. Minul on seevastu väärtustamismehhanisme küllaga. Ja see on päris ilmselge, et need mu magusalt kurvad hetked on need üksikud minutid, kui ma näen asju perspektiivis. Ma ei ole sellest tulevikus küll parem inimene, aga elu armastan ma pärast selliseid kurvastamissessioone alati kordi rohkem.

See also: ilusad masendavavõitu kurvad filmid a la Half Nelson, Chinatown, The Panic in Needle Park, A Single Man, Five Easy Pieces, Love Liza, Lost in Translation jne; lisaks House’i ja Californicationi kurvemad osad ja story arcid.

not okay

School Shooting News of the Day? “Seekordne koolitulistamine möödus tavalisest erinevalt enesetaputa”? Mis on maailmal viga, et uudiseid tragöödiatest kirjutatakse nii ükskõikses võtmes? Kuidas juletakse teha seda millekski nii harilikuks ja tavapäraseks? Ma olen vihane. Olen varemgi öelnud, et see on täiesti uskumatu, nii heas kui ka halvas mõttes, et inimene on võimeline harjuma ükskõik millega. Absoluutselt ükskõik millega. Aga et teha suur kogu ühiskonda puudutav probleem millekski igapäevaseks? Ma annan alla. Olen meedias pettunud.

hasta la muerte

Ma iseenesest absoluutselt usun, et kõik läheb hästi. Kaunis eesti keel ei lase mul siin väljendada oma mõtet spetsiifiliselt, aga ma mõtlen tulevikuvormi – et kõik lõppeb üldpildis alati hästi. Et kuigi unistused ei realiseeru üldse sellisena nagu me seda endale ette kujutame, aga kui nad on piisavalt tugevad, läheb igaüks neist kindlasti täide. Aga ma ei salli väljendit “Everything will be okay in the end. If it’s not okay, then it’s not the end.” See viib mind isiklikult järeldusele, et kui asjad lähevad hästi, siis ma peaks sellele eelnimetatud loogikale tuginedes tuvastama, et nüüd on lõpp käes. Number üks: see, nagu näha, on idiootne loogika. Number kaks: ma ei tea, kas suudan oma vaatenurka nüüd seletada, aga igatahes, kuigi ma usun, et asjad lahenevad positiivselt, olen ma ka tulihingeline elu kibedusse uskuja. Iseenesest võib su elu ju ilusaks kujuneda, aga konkreetselt lõpp on igal asjal kibe. See on nagu selline väärtustamise mehhanism looduses vist: et sa kas või viimasel hetkel lõpuks hindaksid kõike seda, mis on olnud. Nii et magus lõpp nagu muinasjuttudes tundub mulle kuidagi eriti tehislik olevat. Mu üks pikemaaegseid unistusi on olnud teha sequel romantilisele komöödiale, mis viiks loo tema kibeda lõpuni. See on iseenesest üks häiriv fantaasia küll. Paneb nagu mõtlema, et kui sügaval minus endas see kibedus elab siis.

Ei tea, kas ma vastust tahan.

kolm emotsiooni

1. Lana del Rey album erutab mind rohkem kui peaks. Palju rohkem kui ükskõik mis üldse peaks. Mind ei huvita absoluutselt see mingi “autentsus”, mida kõik siin taga ajavad; see neiu, ükskõik kui palju moondatud, on lihtsalt kuumuse etalon alustades oma välimuse ja lõpetades häälega. Mis kuradi autentsusest saab show-businessis üldse rääkida? Minu mõistmatus.
2. Väänasin käe välja ennast rahuldades. Kas sa suudad uskuda? Naersin end herneks selle peale mõeldes. Kont ei läinud veel kolm tundi pärast seda paika.
3. Hea sõber andis oma tänasel sünnipäeval mulle matsuva musi lauba ja juuste piirjoonele, tead? Ja ma sulasin ja tahtsin lihtsalt igaveseks selle hetke pausi peale panna. Mõistsin siin just, et mul tegelikult probleem igaühega oma headest sõpradest. Eile kurat ka oli üks veider jutuajamine selle sõbraga, kellega khm-khm kõige kaugemale läinud olen, ja kergelt kibe naeratus oli mu huulil küll, kui arutasime, nagu asi meid ei puudutakski, friends with benefitsi asjakorraldust.

soulmates never die

They change though.

Mulle meeldib küsimustele vastata. Aga sulle?

What do you think about most? – Endast. Teisel kohal tõenäoliselt seks.
What’s your religion? – Ma usun mingisse jõusse, mis sellisena, nagu ma seda vaimusilmas näen, on midagi magnetjõu taolist, mis viib vajalikud inimesed kokku. See on kõik, mida inimesel üldse kunagi vaja: teised inimesed. Kõik muu on minu arust kas juhuslik või valikuline. Inimesed, kes su eluteele satuvad, eksivad sinna põhjusega ära. Vaata kummituste küsimust.
If you are outside, what are you most likely doing? – Kõnnin mööda tänavaid kiiresti, et mitte jätta turisti muljet, aga samas vaatan igale poole ringi. Linnas naudin ma alati oma ümbrust. Käies mingil tänaval iga päev, uurin ma seda siiski ka absoluutselt iga kord.
Simple but extremely complex. Favorite band? – Endale suudan ma seda sekundiga öelda. Teistele millegipärast mitte. Osaliselt, kuna enamus inimesi, kellega läbi käin, ei tea Interpoli. Osaliselt, kuna Interpol elab mu südamele nii lähedal, et selle mainimine tundub suure paljastusena. Ja ma ei ütleks, et ma avanen inimestele kergelt.
Do you believe in karma? – Absoluutselt mitte.
Are you happy with the person you’ve become? – Üks põhiasju, mida täiskasvanutes hinnatakse, on nende veendumused. Mulle meeldib seevastu enda juures justnimelt avatus uutele vaatenurkadele ja ideedele. Võidakse öelda, et niiviisi olen selgrootu. Ma ise näen end inimesena, kes on võimeline õppima. Ma ei salli oma iseloomu, aga osates oma tegusid analüüsida ja olles suuteline õppima ja muutuma, on mu iseloomuparandus vaid aja küsimus.
Do you believe in ghosts? How about aliens? – Usun, et inimese aju suudab uskuda kõike, mida ta tahab. Mu jaoks ei ole olemas jumalat sellisena nagu inimesed teda tavaliselt näevad, minu aju ei aktsepteeri kummitusi reaalselt eksisteerivate objektidena. AGA. Ma olen täiesti rahulik inimeste suhtes, kes usuvad muid asju. Senikaua, kui neil samuti nagu minulgi oma uskumusest piisab ja nad ei käi ringi ja ei ürita teisi ümber veenda oma arusaamade õigsuses. – Tulnukad? Kindlasti usun. Öeldakse it’s rather selfish to think we’re the only ones out there.
To you, what is the meaning of life? – Elu jätkamine. Lapsed.
Define art. – Harib abstraktselt, õpetab elama. Hea kunst lahutab samal ajal meelt ja/või laseb silmal puhata. Kui ainult lahutab meelt või on ilus, siis harva väärib kunstiks nimetamist.
Do you believe in luck? – Pigem jah. One thing about luck though: it changes.
Do you drive? – Ei. Esiteks, ma olen kogu oma elu ühistranspordiga sõitnud, sõidan ka edaspidi. Teiseks, kui ma teeksingi load, siis ainult selleks, et üksi sõita. Üksi sõites oleks see keskkonnale tohutult kahjulik. Kedagi vedada ma ei taha, kuna mul on paaniline hirm inimeste elude eest vastutamise ees. No ja siis veel üldine hirm tähelepanu puudumise tõttu mingeid märke mitte tähele panna ja seetõttu kedagi tappa.
Do you like the smell of gasoline? – Jah.
What’s your sexual orientation? – Mehed meeldivad. Mehed, mehed ja ainult mehed. Naised meeldivad selles suhtes, et ma naudin ilusaid naisi. Silm puhkab. Vahel naised ikka on nii kuumad, et tahes-tahtmata uitavad mõtted kohatutele asjadele. Mõtlen mis ma mõtlen ilusa figuuriga naisi nähes, aga hingeliselt ei kliki ma naistega sellisel tasemel, et end millekski muuks kui heteroks pidada.
Do you believe in magic? – Magicut on natuke raske defineerida, mulle tuli pähe kaks võimalikku asja, mida selle hulka vahel loetakse, ning nagu näha, nendesse ma igatahes usun. Esiteks. uskumatud kokkusattumused – kui asi on võimalik, ükskõik kui väike tõenäosus on, on ta siiski tõenäosus, eksole. Ja teiseks, füüsiliselt võimalik, aga seni seletamatu asi – loodus on liiga keeruline, et inimene oskaks oma praeguses arenemisjärgus kõike seletada.
Do you tend to hold grudges against people who have done you wrong? – Ei oska. Võin küll mitte suhelda, aga kui nad ise suhtlema hakkavad, ei tee ma minevikust väljagi.
Do you save money or spend it? - Sekundiga läinud.
How many relationships have you had? - Null. Ei ole ise tahtnud, ja mugav on mõelda, et see oli mu enda valik – inimestele mitte segadusseajavaid signaale saata, aga kes teab. Ehk ei olegi ma veel tahetud olnud. Oma praeguses arengufaasis olen olukorraga rahul, aga südamest loodan, et lähiaastatel muutun sellevõrra, et hakkan suhet tahtma. Ma olen alati kuidagi hiljem asjadeni jõudnud kui enamik inimesi.
What’s your favorite animal? - Kass. Täiesti hands down. Kõige ilusam ja targem loom maailmas.
Be honest. Ever gotten yourself off? – Liiga naljakas küsimus, et seda välja jätta. Võid kolm korda arvata.
Are you the kind of friend you would want to have as a friend? - Kindlasti mitte. Mu elu suurim mõistatus: kuidas ma sõpru oman. Ma ei mäleta oma sõpru, ei hakka kunagi ise suhtlema, ei avalda initsiatiivi mitte milleski ja ei oska kinke teha. Samuti olen üldiselt halb valik seltskonda toomiseks – ma ei jäta kunagi head esimest muljet.
You are at the doctor’s office and she has just informed you that you have approximately one month to live. a) Do you tell anyone/everyone you are going to die? b) What do you do with your remaining days? c) Would you be afraid? – Ütlen, aga ainult ühele inimesele. Kui tema mind ümber veenab, et ma teistele rääkima peaksin, mõtlen selle üle. Üldiselt teistele ei ütle. – Alguses ajan korda asjad tööl. Siis lähen reisima. Siis saan olulisemate sõpradega kokku – rääkimata neile midagi, lihtsalt veedame koos aega. Ja siis sõidan kohta, kus üles kasvasin. Tahaks ikkagi lõppude lõpuks kodukohta tagasi tulla. – Ei kardaks. Ei ole midagi karta. Lõpetad poolelijäänud asjad ära ja pole sul enam midagi siin teha. – Kui on lapsed, siis on asi keerulisem. Siis on esimene, ja kui vaja, ka viimane asi, mida selle kuu jooksul teen, see, et teen kindlaks, et mu lapsed kasvavad üles heas kodus ja nii, et neil oleks kõik, mida nad vajavad. Juhul, kui lapsed on suured, siis nendele ütleksin ehk nii nädal enne on surma, kuidas asi on. Siis eeldaksin, et veedame kogu mu allesjäänud aja koos.
You can only have one of these things: trust or love. - Armastus. Mul on peas oma valiku põhjendus täitsa olemas, ei oska sõnadesse panna. Mind hästi ei koti igatahes usaldus, ma võin end keda tahes usaldama panna.
What’s a song that always makes you happy when you hear it? – Shout Out Loudsi “Normandie”.
In your opinion, what makes a great relationship? – Esimese asjana: armastus. Sellest väiksema tähtsusega, aga mis peavad ilmtingimata olema: tahe pühenduda ja suhte ühesugune mõistmine.
Can insanity bring on more creativity? - Kindlasti.
What would you want to be written on your tombstone? - Ei taha maetud olla. Aga kui rääkida teoreetiliselt, siis lihtne:  beloved mother and wife.
If you could press a button and make anyone in the world instantaneously explode, who would it be? - Mitte keegi. Ma ei suudaks kunagi elada teadmisega, et olen võtnud elu.
What would be a question you’d be afraid to tell the truth on?  - Oli siin mõni nädal tagasi selline küsimus, aga nüüd vastus teine, nii et ega hirmu ka alles pole. Rohkem hetkel midagi pähe ei tule.
You just got a free plane ticket to anywhere. You have to depart right now. Where are you gonna go? - New Yorki.
Have you ever thrown up in the car? - Arvestades, et ööd, mis lõpetavad oksendamisega, ei ole tavaliselt meeldejäävad, on see täitsa võimalik.
If the whole world were listening to you right now, what would you say? - Naerataksin. Muud ma teha ei oska.

my hands smell of dick

look at the actual lifechoices that i make

jätkuvad armastuslood viljatu maalapi peal

(TUPIK on selle sissekande tegelik nimi. See on footnote eelmisele postitusele. Natuke seletusi.)

Mitte midagi ei juhtu ja ma olen väsinud mitte millestki. Ma ei liigu paigast ja üllatan iseennast sellega, kaua selline asi kestnud on. Mitte miski mind ei rahulda ja mitte miski ei meeldi. Mitte ükski kohustus ei tundu olevat tähtis. Mitte ükski füüsiliselt kättesaadav inimene ei ole abiks mitte millegi juures. Mitte et ma abi küsiks, lihtsalt pole veel leidnud neid tegelasi, kellega kokkusobitumisel kohe klõps! käiks, ja olukorrad, millal abi vajan, ei vajaks seletamist.

Ma elan oma vana elu sellest liiga kaugel olles. Ma olen olukorras, mis mind kummitas Eestiski. Siia tulin, et leida midagi uut: uusi inimesi, uut motivatsiooni, uusi huvisid, enda uusi külgi. Kõik hakkas väga hästi minema kohe algusest, aga ilmselt kiirustasin uudsusega liialt, sest et vähese aja pärast juhtus see, mis nüüd on: jooksin uute kogemuste intensiivsusest kokku. Ja nüüd on mul relapse: olles siin, suhtlen rohkem inimestega oma vanast elust, jättes siinsed täiesti tähelepanuta neid peaaegu ignoreerides. Teen asju, mida tegin varem, ja jumal hoidku, et ma uurin välja, kust snusi saada, sest et siis puurin end nii sügavale oma vana elu igavestesse probleemidesse, et ei oskagi öelda, kas sealt üldse normaalse aja sees välja on võimalik tulla. Ja veel üksinda. Otsin passiivselt viise, kuidas oma innukus tagasi saada. Tehes samas kõike, et jääda oma vana elu mugavustesse.

I am broken.

Ja ilmselt ei suuda sa selle ja eelmise sissekande üldisesse temaatikasse väga hästi sobitada armastuse teemat; ma siis seletan. See tupikuolukord ei lahene minu ega mu Euroopa teises otsas asuvate sõprade pingutuste tagajärjel. Mida sügavamale enda sisse ma poen, seda rohkem sulgen ma end ka armastusele. Rohkem kui kunagi varem. Ja ometigi seisneb paradoks selles, et ilmselt oskab mind sellest tupikust välja tuua ainult mingi armastuse väljendus. Nii et istun siin vaikselt ennast hävitades ja ootan, et juhtuks mingi ilus ime. Kohalik ime. Eestist jõuab minuni hetkel vägagi piisavas koguses armastust. Nagu näha ei ole sellel mu elule suuremat sorti mõju.

su armastus jookseb vaikselt su armastus ikka jookseb

staring at the wall my thoughts drift outside the window
when did life begin? you cannot remember
blessed be the day that we get our act together
staring at the wall – another forever

you look and find a sacred will
your love runs still your love runs still
cruising through life without a guide
your love runs still your love runs still

as you clear your head papers drift in through the window
finally a change – the decade is over
stepped into a trap don’t you know that life is lethal
as you cry for help you’re happy remember

FUCK ME

Ja seda tuleb öelda veidi frustreeritud, mitte kutsuva intonatsiooniga, kuigi alatoonina võib ta kutsuv olla muidugi. Viimane strongly suggested.

Tegelikult on see sissekanne ühest inimesest, keda Tumblris tohutult armastan. Tead, on vahel olemas need inimesed, kes, ükskõik kui head või halvad, õnnelikud või õnnetud, on lihtsalt ..tervikud? Noh, tema on selline. Ta õpib inglise kirjandust West Hollywoodis. Rahulik peoloom (ja ma ei tea, millisena sellise kirjelduse järgi võid sina teda ette kujutada, aga minu silmis on ta lihtsalt kangelane). Ta kuulab muusikat, mida ma kirjeldaks kui sophisticated folki, aga no see olen jällegi mina oma probleemidega kategoriseerimise alal. Ja rohkem ma selle noormehe kohta midagi öelda ei oska. Laseb ringi, armastades inglise kirjandust ja kunstiajalugu.

Tavaliselt, kui kohtan selliseid inimesi, kellele niiviisi alt ülesse vaatan, on frustratsioon kiire tulema: I can never be like them. Ma ei kujuta ette miks, aga temaga ei ole nii. Kuidagimoodi annab ta mulle jõudu olemaks parem (väga väärastunud nägemuste kohaselt, aga who the fuck even cares) inimene. Teda ei kõiguta teiste arvamus ja ta on, kuigi sisemiselt igapäevaselt õnnetu, oma koeraga, keda ta oma pereks nimetab (ja ma tean, et see kõlab kurva orvuloona – tegelikult on see tänapäevane Salingeri lugu oma päris perest võõrandumisest), TERVIK.

i’ve never been an extrovert but i’m still breathing

See linn on minu kirik.
Jah, ma ei ole maailma näinudki, aga linna mõistes tunnen ma end siin omal kohal. Ma võin igavesti käia ringi selle lõpmatuid tänavaid pidi, avastada iga väikest nurgakest ja olla siiralt õnnelik nii iga linnaruumi täite kui ka tühjuse üle. See õhk, mida ma siin hingan. Need tänavad, mis teevad mu väsinult õnnelikuks. Väikesed poed, mis lausa kutsuvad enda sisse. Armsad möödaminejad, inimesed, kellesse selles linnas nende viie sekundi jooksul, kui sa neilt midagi küsid, jõuad armuda. Ütle “cheers” bussijuhile, kes sind meeldivalt linnas kohale toimetas. Ütle “sorry” igale inimesele, kellele sai vähimgi ebamugavus valmistatud. Ütle “sorry” igale inimesele, kes sulle ebamugavuse valmistas – järgnevad siirad vabandavad naeratused ning sa ei jää, nagu Eestis, mossutama ning sellega rikkuma nii enda kui ka teiste päeva. Vaata ülesse: suure tõenäosusega näed sa imeilusat kirikut. Peatu Subways, et saada üks parimaid lunchi-pakkumisi, mida kunag nähtud. Peatu väikeses tundmatus kebabis, mis üllatab sind. Mine šoppama. Leia endale meelierutavalt soodsaid pakkumisi, mida on alati. Saa Topshopist soodsamaid kingi kui oleksid saanud Primarkist. Saa H&Mist üllatusliku soodusmüügi ajal suvalisi asju, mille kohta koju tulles avastad, et sobivad nagu valatult ja, mis veelgi parem, sobivad imeliselt su teiste asjadega. Saa Burberry esinduspoest oma lõhn naeruväärse hinnaga. Ja siis mine osta kaasa kohvi ja mine istuma ükskõik millisesse parki – kaunid on nad kõik. Või mis veel parem, mine jõe äärde. Ilus vaade rahustab ja hiiglaslikud sillad lubavad kogu oma hiilguses sulle libedat teed ilusasse tulevikku.
Ma olen sellesse linna armunud nagu väike plika. Ma tahan seda linna kogu oma keha ja kõigi meeltega, ma tahan teda oma külje alla õhtul ja oma käevangu päeval. Suudelda ükskõik mis hetkel. Rääkida talle kõrva sisse oma suuri ja väikeseid muresid ja rõõme. Olla temaga ja temas päevast päeva.

Ja vaatamata sellele, et sulandun meeldivalt linnapilti, ei ole pealispinna alla piiludes lood kuigi head: ma olen nagu see siirdatud elund, mis algul tundub küll sobituvat hästi, aga siis on ees põhiline küsimus: kas organism võtab teda vastu või mitte. Ja siin minu puhul pole küsimus tegelikult isegi mitte külalislahkuses, millega organism elundi vastu võtab, vaid elundi enda uskumistes, et kui hästi siia organismi üldsegi füüsiliselt sobituda võib.
Mis ma nüüd ütlen. Taaskord enda loodud probleemid. Jääme  siis ootama, kuni elund suureks kasvab ja lõpetab draama tekitamise igasse olukorda, mis nõuab lihtsat usku endasse. Jah. Selle eneseusu puudujääk on meil siinmail pehmelt öeldes päris korralik.